Kuidas kirjutada hea loenguanalüüs?

Esiteks vali lektor, kelle elu, amet ja jutt sind päriselt huvitavad. Kui lähed niisama sõbraga kaasa, on üsna suur tõenäosus, et sul on igav ja teil mõlemal on raske keskenduda. Loengut kuulates pole kasu koolitunnistiilis konspekti kirjutamisest. Sul on vaja umbes kolme mõttetera, mida endaga seostada, mitte Vikipeedia lehekülge. Kindlasti kirjuta üles enda jaoks huvitavad uued teadmised ja näited, aga niisama faktidest analüüsi kirjutada ei saa. Oluline on päriselt kuulata, et leida need mõtted, mida endaga seostada. Kõigi nende mõtetega ei peagi tingimata ise nõustuma: kui sinu kogemus räägib lektorile vastu, saad kirjutada mitmekülgsema analüüsi. Lisaks konspekti kirjutamisele on nii mõnelegi tundidest külge jäänud harjumus slaide pildistada. Jällegi, muidugi tee seda, kui seal on sinu jaoks põnev info, aga analüüsi asemel tekivad nendest piltidest tavaliselt digiprügi hunnikud.

Pane juba kuulamise ajal kirja, mida paned tähele lektori esinemisoskuses: milline oli juttu toetav materjal, kas loenguks on korralikult ette valmistatud, milline oli publiku kaasatus. Kui lektoreid on rohkem kui üks, saad kirjutada sellest, kas nende vahel on jutt hästi jagatud ja ega nad üksteisele vahele ei seganud. Pühapäeva õhtul ilmselt enam ei mäleta, kuidas slaidid esinemist toetasid või kui ladus ja läbimõeldud esinemine oli. Tähelepanekud pane kirja märksõnadega ja keskendu kuulamisele. Mõni õpilane saab küll väga hästi analüüsi kirjutamisega hakkama samal ajal, kui ta loengut kuulab, aga ma usun, et siiski kõigile sellist võimet pole antud, nii et kui sa pole just drastilises ajapuuduses, keskendu loengu toimumise ajal märkmete tegemisele. Leia endale õige viis.

Selleks, et su mentor ei peaks parandama seda, mis on juba ette antud, võta iga analüüsi kirjutades küpsuseksami kaustast ette loenguanalüüsi juhend. Nii on raske unustada pealkirja ja andmete kirjutamist kirjatüki algusesse. Sissejuhatusse märgi ühe lausega kuupäev, koht, esineja nimi ja amet ning lisa paar lauset loengu peamisest teemast ja esinejast. Täpse info saad karjäärijõustaja kirjast. Sisulõike alusta lektori mõttega ja märgi ära kõneleja (nt lektori nimi või “loengupidaja”), et oleks selge, mis mõte on esineja ja milline sinu oma. Ühes lõigus ava üks lektorilt saadud mõte. Ideaalis võiks suurem osa lõiku olla sinu analüüs ja seostamine, mitte pikk lugu esinejast ja lõpus “see inspireeris mind”.

Aga kuidas siis analüüsi osa kirjutada? Esimene võimalus on kirjeldada, kuidas sa oled juba varem mõtet kasutanud. Seda tehes saad näiteks kasutada oma tähelepanekuid koolielust või huviringist. Seos võib ka olla kaudsem või kujundlikum. Teine viis seostamiseks on kirjeldada, kuidas kasutad mõttetera tulevikus, näiteks ülikoolis või töövestlusel. Kolmas võimalus on mõttele vastu vaielda ning tuua välja, kuidas sinu kogemus läheb lektori omaga vastuollu.

Kirjutanud sisulõigud ilusti valmis, tahaks asjaga kiiresti ühele poole saada. Kuid kindlasti on sul veel lahti loenguanalüüside vormistamise juhend ja seal on veel mitu olulist punkti, mille põhjal peaks veel valmima kaks lühikest või üks pikem lõik. Tuleta meelde esinemisõpetuse tunde ja pane kirja, millega sai lektor hästi hakkama ja milles tal on veel arenguruumi. Siinkohal ongi kasulik, kui panid kuulamise ajal kirja mõned näited esineja pealehakkamisest või toetavast materjalist. Lõpeta analüüs kokkuvõtliku hinnanguga. Enne esitamist loe oma tekst läbi ja vaata üle, et laused oleksid loogilised, loetavad ja ei esineks kõnekeelseid väljendeid. Viimaseks ära unusta kontrollida, kas töö sai ilusti õigesse Turnitini kausta ja enda e-portfooliosse. Kahju, kui tehnilise vea pärast jääb vaev ja higi hindamata.

Mõni näide sisulõikudest:

Joonas Hellerma tõi oma loengu esimeses pooles välja idee, et kõik suured olulised asjad on aeglased. Näiteks suurvorme, nagu sümfooniaid või romaane, ei saa ilma vaevata väikeste ampsudega ammendada. Võtan sellest mõttest kaasa, et kannatlikkus ja rahulikkus on olulised omadused, mida kõik peaksid harjutama. Usun, et see on eriti oluline tänapäeva maailmas, kus oleme harjunud leidma vajaliku info paari hetkega ning kus meelelahutust toidetakse meile paarikümne sekundiliste lühivideotena. Võib olla raske (taas)leida endas oskust pikemaks ajaperioodiks millelegi kindlale keskenduda, kuid järjepidevuse ja tahtejõuga saab palju tehtud.

Jõudes filosoofia teemani, arutles lektor selle üle, et loovus vajab materjali, mida kokku ühendada, ning et mida rohkem eri valdkondi tunneme, seda suuremad on asjade kokku panemise viisid. Sellepärast “nuusivad” filosoofid iga ala juures. Minu arvates on see väga mõistlik idee, mitte ainult loovuse vaatepunktist, vaid ka muudes valdkondades. Kui tunneme paremini valdkondi, mis meid ümbritsevad, isegi kui kõike ainult vähesel määral, saame ka maailmast üldisemalt rohkem sotti. Seda tuletan ma endale meelde, kui mul kaob motivatsioon õppida neid aineid, mida ma praegusel hetkel arvan, et ma tulevikus ei vaja. Vähemalt loovuse arendamiseks ja silmaringi avardamiseks on positiivne tunda erinevaid ainevaldkondi.

Asi, mille Kene Vernik ära keelas, on öösel (telefonist) kella vaatamine. Esiteks tekitab loetud unetundide arvu nägemine stressi ning teiseks häirib telefonivalgus und. Minu jaoks tundub see nõuanne natuke veider, sest pigem tekitab minus stressi see, kui ma üles ärkan ja ei tea, kas saan magada veel kaks tundi või viis minutit. Kuid ma usun, et see nõuanne kehtib siis, kui inimene üritab magama jääda, aga und ei tule ning ta vaatab hüsteeriliselt kella ja loeb jäänud unetunde.