Erasmus+ projekti õpilaste muljed

1.–7. mail viibis 20 Viimsi gümnaasiumi õpilast Stockholmis, et kohtuda lõpuks silmast silma rootslastega, kellega muidu oldi kohtutud vaid ekraanil. Rootsis viidi läbi kaks etendust koos rootslastega ja kaks etendust juunis ka VGMis, kuid kahjuks ilma rootslasteta. Noorte juhendajateks olid Viimsi gümnaasiumi vilistlased Emily Bruus, kes juhendas teatritruppi, ja Andreas Kalvet, kes juhendas noorte muusikute gruppi, kelle ülesandeks oli luua ruumidesse helitausta ja muusikat. Korralduslikku poolt juhtis kooli õppe- ja arendusjuht Maarja Urb.

Uurisin õpilaste muljete kohta seoses saavutatud projektiga.

Mida õppisid projekti jooksul iseenda kohta?

Iko Marten Kiisler: Õppisin, et olen võimeline ise lavastust looma. Ma ei ole varem saanud nii suurt rolli lavastuse loomisel mängida ja kogeda, et mul on ideid ning teistele meeldivad need ideed.

Robin Pastak: Projekti jooksul õppisin iseenda kohta, kui hästi oskan 21. sajandi oskusi. Projekti jooksul oli väga oluline suhtlus ning koostöö teatri- ja muusikute tiimiga.

Helina Lilleoks: Projekti jooksul õppisin enda sisetunnet kuulama. Kui miski oli lavastusega seoses minu silmis valesti, siis julgesin seda välja öelda ja alternatiivseid variante välja pakkuda.

Kuidas oli oma ruumi/etendust luua?

Iko Marten Kiisler: Meile anti täielik vabadus selles osas, mida me oma toas soovime näidata. See tunne, et võid teha ükskõik, mida tahad, on imeline. Peast käib nii palju ideid läbi, et vahel on raske valida, mida publikule näidata ja mida mitte näidata.

Helina Lilleoks: Tubade loomine läks nagu kodutööde tegemine. Alguses ei osatud kuskilt pihta hakata ja kui inimestele kohale jõudis, kui vähe aega alles on, siis läks töö ja tempo peale. Kui alguses arvasime, et Rootsis on ruumi üles ehitamine kindlasti keerulisem kui Eestis, siis tegelikult oli vastupidi. Kuna Rootsis saime endale black box’i, oli palju kergem tuba valmis panna. Eestis pidi eraldi seinad tooma ja aknaid prügikottidega kahekordselt kinni teipima, mis võttis oma kolm korda kauem aega. Lõpptulemus oli mõlemas kohas minu arust päris hea. Publikul olid kindlasti erinevad kogemused, sest ruumi suurused olid väga erinevad.

Alina Skoljar: Alguses meil oli väga palju rääkimisi. Uurisime iga grupiliikme hirme ja proovisime neid unistusteks muuta või kokku miksida.

Mis tunne sul esinedes oli?

Iko Marten Kiisler: Ma olin närvis. Veidi oli hirmus ka. Teemad, millest rääkisime, olid nii iskilikud. Iga kord tekkis mõte, et äkki on publikus keegi, kes ei võta meid tõsiselt.

Helina Lilleoks: Esimene kord oli esinedes ikka närv sees, aga peale seda võttis väsimus jõudu, mis kaotas kardetud ärevuse ära. Lõpuks oli lihtsalt lõbus läbi maski vaadata, kuidas inimesed hirmust ning ebamugavusest nihelesid.

Grete Lillemets: Uhke, rõõmus ja olin lihtsalt momendis. Nautisin nii väga esinemist. Enamus ajast olin nii etenduses sees, et mul oli sellest esinemisest väike mälukaotus.

Mis on eredaim mälestus?
Mia Lass: Eredaim mälestus oleks kogu Rootsi reis, selle viimasel päeval vanalinnas seiklemine ja teistega aja veetmine.

Helina Lilleoks: Eestis oli naljakas äpardus: siis kui etendus hakkas just peale ja ühele toa ekraanile tuli "arvuti aku on madal, palun ühendada laadjaga" kiri ette, siis hiilis Risten keset esinemist tuppa ja kõik itsitasid selle üle. Rootsis unustasin üks kord enda piibli, mida käes hoidsin, lava taha ja sain sellest alles laual seistes aru.

Grete Lillemets: Neid on nii palju. Üks eredaim oli Rootsis enne etendust koos soojaks tegemine. Nende soojendusmängude läbitegemine muutis kogu mu hirmu ja närvi elevuseks.

Kuidas jäid projektiga rahule?

Mia Lass: Jäin kõigega päris rahule. Sain nii mõnegi ägeda pildi ning suutsin ära filmida kõik, mis tahtsin. Mulle täitsa meeldib ka see reklaamklipp, mille kokku panin.

Iko Marten Kiisler: Ma jäin projektiga väga rahule. See andis mulle väga hea võimaluse arendada erinevaid oskusi ning kohtuda uute ja imeliste inimestega.

Helina Lilleoks: Jäin projektiga väga rahule. Need äpardused, mis sinna sisse jäid, olid lõppkokkuvõttes ka positiivsust täis, sest läbi nende saime pidevalt südamest naerda ja meeleolu üleval hoida.

Grete Lillemets: Mulle väga meeldis see projekt ja loodan, et selliseid projekte tuleb veel VGMis!

Soovid midagi lisada?
Mia Lass: Projekti jäädvustada oli väga vahva! Tore oli vaadata, kuidas iga ruum aina arenes ja kui palju tööd sellesse projekti pandi. Ma olen õnnelik, et see kõik jääb mõnel viisil meiega läbi piltide ja videote alles.

Iko Marten Kiisler: Kõik ruumid, mis projekti jooksul valmisid, olid väga erinevad. Eriti oli näha erinevust Eesti ja Rootsi ruumide vahel. Ma arvan, et see on väga hea, et kõik tulid nii erinevad. See sobib kuidagi projekti teemaga hästi kokku, sest iga inimese hirmud ja unistused on erinevad. Iga inimene lahkus ürituselt erineva kogemusega.

Helina Lilleoks: Tänan südamest kõiki inimesi, kes projektist osa võtsid, ja neid, kes aitasid meil seda teostada.

Projekt viidi ellu tänu Euroopa Liidu Erasmus+ programmile.

Lavastuse videod on võimalik leida siit.