Kuidas taltsutada vaablast eneses? Lavastuse "Macbeth" arvustus

“See polnud tema, tema see on.
Kes polnud tema, kas tema see on?
Kuningas näeb, ei tunne teda ära.
Sõjamees näeb, ei tunne teda ära.
Sinust saab kuningas, sinust, Macbeth.
Aga kuningas ei näe seda kunagi.” 

19. jaanuaril 2023. aastal esietendus Estonia kontserdisaalis William Shakespeare’i tragöödia ainetel loodud lavastus “Macbeth”, mille võimsa esitusega said hakkama Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. “Macbethi” riukaliku tegevustiku sütitab Hasso Krulli spetsiaalselt lavastuse tarbeks loodud mana – nõia ettekuulutus, mis äratab Macbethis (Mait Malmsten) saamahimu ja teadmise, et ainuke püsiv nähtus on surm, kindlustamaks kõrgeimat astet surelike pjedestaalil. Sellega saab alguse verepulm, mille ulatust ei ole enam võimalik määratleda ning hävitusliku laviini alla jäävad kõik. Lugesin Kaur Riismaa arvustust “Macbethi inimlikkus”, mis pöörab tähelepanu Macbethi tegude sügavamale tasandile ja motiividele, tõstatades küsimuse, kas tema moraalsust eirav käitumine oleks idanema hakanud nõidade suursuguse ettekuulutuseta. 

Loomulikult aitas doominoklotside kukkumisele kaasa ka leedi Macbeth, kelle väljendusrikkate silmade taga peitus julmus ning soov maailma oma peopesal imetleda. Siinjuures suur kummardus Helena Lotmanile, kelle pilk, hoiak ja kõnemaneer muutsid ta kurjakuulutavaks vaatepildiks, kus tegelaskuju näitlejast eristamine muutus raskeks. Macbeth ei olnud algusest saati pahatahtlik inimene, sest isegi leedi Macbeth tõdes, et tema abikaasal on auahnust, kuid kurjusest jääb vajaka. Ometi aga illustreerib see kõrvalseisjate mõjukust ja oskust tagaplaanile jääda, külvates järk-järgult seemneid, millest sirgub kaos.

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo “Macbeth” andis oma suursugusest ja mitmetasandilisest olemusest aimu juba etenduse alguses, sest pärast haudvaikset häälestust kottpimedas saalis tegi võimsa sissejuhatuse Eesti Riiklik Sümfooniaorkester Olari Eltsi juhtimisel ning publikule avanes catwalk’i meenutav konstruktsioon. Seejärel astusid lavale näitlejad, kelle kindel samm oligi kohati modellilik, mis omakorda äratas uudishimu ja skeptilisust. Mida kauem saalis istusin ja lavalist kujundust jälgisin, siis sai selgeks, et “Macbeth” rõhub inimlikkusele ja protsessidele, mis võivad tunduda isetekkelised, kuid tegelikkuses aitab see eristada kurjust, mille maski taga peituvad näod, kellele avalikkus tähelepanu ei pööra.

Lavastuse muudavad vaataja jaoks niivõrd vahetuks kaamerad, mis kannavad videopilti kolmele suurele ekraanile, pannes mind kohati unustama, et ma olen teatris, mitte kinos. Tegelaste näoilmed, intensiivne silmavaade ja nende omavaheline lähedus on tänu mitmekordsele suurendusele nii kättesaadav ja mugav. Kuna minu istekoht ei võimaldanud kõige avaramat perspektiivi lavale, siis kaamerad tagasid mitmekülgse vaatenurga ning intiimsuse, mida ma pole varem teatrisaalis tundnud – see aitas veelgi kergitada kurjuse kardinat ja mõista selle kaugelearenenud põimingut ühiskonnas.

Mainimata ei saa jätta ERSO suurepärast esinemist ja ja Lepo Sumera muusikalist kujundust, mis moodustasid harmoonia, kandes lavastuse vaimsust. Lepo Sumera loomingu teatraalsus mõjus lavastuse selgroona ning muutis ka kõige jõhkramad stseenid nauditavaks. Hetked, mis veel teatritüki maagilisust üles kruvisid, olid Hasso Krulli manad nõidadele, mis muutsid Shakespeare’i tragöödia kuidagi kodusemaks ja orgaanilisemaks, mõjudes tervistavalt ka Eesti publiku tavapärasele eelistusele.

Esimest vaatust jääb lõpetama mitmeid minuteid kestev keerutamine, mis muutus üpriski kiiresti monotoonseks ning vajusin oma mõtetesse – teatritüki puhul pole see kunagi väga paljutõotav. Ma mõistan, et selline stseen annab publikule aega, et nähtut reflekteerida, kuid kahtlen, et vaatepildi jõhkrus minutite jooksul süveneb: pigem annab see ajendi laialivalgumiseks ning taotluse hägustumiseks. Keerutamise teine tasand mulle ei mõjunud, kuid ometi andis see võimaluse näitlejatel, kes mind ikka ja jälle oma meisterlikkusega võluvad, särada – oleme ausad, nii intensiivne keerutamine ei tundu ei teostatav ega tervislik.  Kogenud ja tuntud näitlejate koosseisu kõrval sai võimaluse särada ka lavakunstikooli tudeng Hanna Jaanovits, kelle olek mõjus niivõrd värske kuid enesekindlana, andes oma kohalolust Eesti teatrilavadel teada.  

Tuues 11. sajandi šoti tragöödia tänapäeva konteksti, siis kerkivad esile selle aktuaalsus ning viited sõja laastavale mõjule, mis Semperi enda sõnul ongi projekti tonaalsus. Teise vaatuse lõpus demonstreerivad näitlejad maalikunstnik Francisco de Goya maalitud sõjastseene, mis rõhutavad kihtide alla mattunud inimlikkust ning aitavad mõista, et kurjus ei ole ainuüksi abstraktne nähtus, vaid indiviidid ise. Meie, inimesed. Tihti unustame, et pahatahtlikkus ei ole isetekkeline paratamatus: see märgib ühe inimese hävingut, mis algab tahtest välja juurutada nõrkus ning võtta võimust. Francisco de Goya maalid tähistavad ka protesti vägivalla vastu, hoolimata sellest, et kunstnik ise teoseid luues oma kavatsust ei sõnastanud – kas on selleks üldse vajadust? Sama lugu on ka Semperi ja Ojasoo “Macbethiga”, sest tegemist ei pea olema rangelt “sõjavastase” lavastusega, sest see koondaks fookuse vaid ühele aspektile ja Ukraina hümn enne etenduse algust sellele näpuga näitava viite ka tahtmatult annab. Oluline on mõista assotsiatsioone ning tunda ära võimuahneid figuure, kes oma olemasolu ikka ja jälle kuuldavaks teevad. Ukraina sõja kontekstis mõjus eriti hingekraapivalt Macduffi naise (Hanna Jaanovits) ja lapse mõrvastseen, kus toimub ümberriietumine valgetesse linadesse, sümboliseerides elu kaotust mõrtsukate silme all – niivõrd valus reaalsus, sest naiste ja laste elud Ukrainas on relv, saavutamaks kontrolli. 

Tulles aga tagasi nõidade, lavastuse näotute tegelaste, juurde, siis teises vaatuses kõlab manamine, mis neab ära ja mõistab hukka kõik need, kelles peitub kurjus ning ka süütud, kes selle teele on jäänud. Ometi aga õhkub sellest silmakirjalikkust, sest nõiad olid ju alguses need, kes Macbethile ahvatleva idee pähe panid. Samad inimesed, kes kaost õhutavad, ahnusest nõretavad ning pöördumatutele protsessidele kaasa aitavad, häbivääristavad lõpptulemust ning hülgavad “uppuva laeva”.

“Mets põleb
Vaablane kõrvetab
Vaablasel ei ole enam kodu
Vaablane on suur
Poe peitu mees
Poe peitu naine
Poe peitu laps
Vaablane on suur
Ta nõelab sind kaela sisse” 

Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo kombivad inimlikkuse piire ning nõelavad vaatajat kaela sisse: see on äratus, tähelepanek, et tegemist ei ole iganenud šoti näidendiga, vaid kurjus, suuremal või väiksemal määral, pesitseb igaühe sees ning meie ülesanne on see vaablane tabada ning taltsutada – peaks olema tuttav temaatika ka Ojasoole. Samuti tuletab lavastus meelde, et tänapäeva ühiskonnailmingute valguses ei ole kergekäelisel andestusel kohta. Unustada ei tohi sõda Ukrainas ega välja vabandada ei Putini ega ka Ojasoo enda tegusid. Rahva mälu on pikk – me mäletame. Andestamine on inimlik, aga keeruline. 

Kirjutamisel abiks olnud allikad:
Hasso Krulli originaaltekst, mida leiab lavastuse kavalehelt ning kuuleb saalis Priit Võigemasti esituses.
Kaur Riismaa. 2023. Macbethi inimlikkus. Sirp. https://www.draamateater.ee/meedia/macbethi-inimlikkus/
Reet Weidebaum. AK uudised. ERR. 19.01.2023. https://kultuur.err.ee/1608856592/semper-macbethist-oluline-on-kontekst-ja-kuidas-see-tanasel-paeval-kolab 
A Closer Look at Francisco Goya’s ‘Disasters of War’ (Los Desastres de la Guerra). 2019. https://www.parkwestgallery.com/francisco-goya-disasters-of-war/

Aitäh külaliskirjutajale Triinu Ressile!