Aasta kirjandusõpetaja raamatusoovitused igaks tujuks

Millal ja kuidas teie armastus lugemise vastu alguse sai?
Ma ei mäleta täpselt, millal minu armastus lugemise vastuse alguse sai, aga seda julgen küll öelda, et see on kestnud läbi aastate. Ma arvan, et oskasin lugeda enne, kui läksin esimesse klassi, ega mäleta, et lugemine oleks mulle kunagi raske olnud. Minu lapsepõlvekodus oli palju raamatuid, aga mäletan ennast ka raamatukogust raamatute laenutajana. A. Lindgreni teosed olid näiteks minu lemmikud. Põhikoolis muutus populaarseks sari “Seiklusjutte maalt ja merelt”, mis keskkoolis vahetus sarjaga “Suuri sõnameistrid”. Mitte kõiki raamaturiiulist haaratud või raamatukogust laenatud teoseid ei ole ma muidugi alati läbi lugenud, vaid need on mõnikord jäänud paremaid aegu ootama või jäänud üldse läbi lugemata.

Kui hästi meenutada, siis põhikoolis ma vist ka alati kõige kohusetundlikum lugeja ei olnud. Meenub ebamugavustunne, kui J. Liivi “Vari” jäi õigeks ajaks lugemata. 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses tuli koolis lugeda ka nn punast kirjandust, nagu “Kuidas karastus teras”, “Järvesuu poiste brigaad”, “Inimese saatus” ja teised sellised teosed. Aga loetud said needki. Küll aga avastasin sellel ajal paljude teiste hulgas S. Rannamaa teosed “Kadri” ja “Kasuema” ning S. Truu teose “Peidus pool”.

Keskkoolis lugesin hea meelega, võib-olla olid eeskujuks ka entusiastlikud eesti keele ja kirjanduse õpetajad Allan Roosileht ja Leelo Tiisvelt. Võib-olla oli põhjus ka selles, et tollasel Viimsi Keskkoolil – olen ise selle kooli teise lennu vilistlane – oli raamatukogu, mille riiulitel oli lisaks tollasele kohustustuslikule kirjandusele ka piisavalt klassikat. Keskkoolis püüdsin lugeda kõik teosed, mida paluti lugeda, ettenähtud ajaks läbi, isegi L. Tolstoi neljaköitelise romaani “Sõda ja rahu”. Ühe teosega, milleks oli M. Gorki sotsialistliku realismi suurteos “Ema”, oli omajagu pusimist. Mulle meeldib lugusid lugeda ja selles teoses lugu ei olnud.

Keskkoolis avastasin A. H. Tammsaare, E. R . M. Remarque’i, E. Hemingway ja paljude teiste teosed. Mulle meeldisid ka H. Sergo, A. Mälgu ja A. Uustulndi romaanid, sest nemad kirjutasid merest. Meenub V. Hugo romaani “Jumalaema kirik Pariisis” lugemine, sest selle põhjal viis meie tollane kirjandusõpetaja Leelo meiega läbi kirjandusliku kohtu rollimängu. Mäletan J. Steinbecki romaani “Vihakobarad”, mille kohta pidin esitluse tegema. Meenub ka gümnaasiumi lõpuklassi luuleõhtu, kui kõik meie klassi õpilased kogunesid õhtul koolimajja ja igaüks sai esitada küünlavalguse paistel oma lemmikluuletaja luuletuse. Huvi kirjanduse ja lugemise vastu jätkus muidugi ülikoolis, kus minu lemmikkursused olid just kirjanduskursused.

Ma planeerin oma lugemist teadlikult ette. Näiteks olen nii ühel suvel lugenud Kanada kirjanike teoseid. Ühel teisel suvel lugesin jälle F. Dostojevski teoseid, siis otsustasin aga lugeda läbi kõik eesti keelde tõlgitud J. Austeni teosed. Ülikooli ajal meeldis mulle ka soome kirjandust lugeda ja nii kirjutasin oma lõputöö Loomingu Raamatukogus avaldatud soome autoritest. Loen ka nii, et kui ilmub uus kirjanduse õpik, sirvin selle läbi ja kirjutan välja teosed, mida õpiku autor on nimetanud ning millest ma liiga palju ei tea, ning asun siis lugema. Üle-eelmise aasta suvel lugesin müütide ja pärimusega seotud teoseid, sest seda nõudis õppekava uus kursus. Pidasin ka päevikut ja tegin märkmeid, et õpilastele midagi loetust ka soovitada. Tuleb tunnistada, et kõike ma ikkagi ei soovita ka.

Tundub, et üks minu strateegiatest ongi lugeda autorite kaupa. Alati ei ole see muidugi kõige mõistlikum. Näiteks otsustasin läbi lugeda kõik H. Ibseni ja A. Strindbergi eesti keelde tõlgitud näidendid. Ibseni teosed on mulle südamelähedased ja mõjuvad kaasaegselt, aga tema näidendeid lugedes tekkis ühel hetkel peas suur segadus, et millises näidendis midagi just juhtus, sest need on oma ülesehituselt sarnased.

Mulle meeldib ikka aeg-ajalt ka raamatukogusse sisse astuda. Viimastel aastatel olengi saanud näiteks Viimsi raamatukogu uudiskirjanduse riiulilt midagi lugemiseks kaasa laenutada.

Milliseid raamatuid te ise kõige rohkem loete?
Mul ei ole väga selget eelistust selles osas, mida loen. On perioode, kui ma ei loe üldse. Siis on jälle perioode, kui loen palju ja kiiresti. Tavaliselt juhtub see suvel. Meenub aastatetagune juhtum, kui sain õppeaasta lõpus teada, et pean järgmisel õppeaastal õpetama 8. klassile eesti keelt ja kirjandust. Laenasin siis raamatukogust paarkümmend noortekirjanduse teost – nende virn oli aukartustäratav – ning alustasin lugemist kiirusega 2-3 raamatut päevas. Jõudsin kogu virna ka augustikuu kuumuses enne uue õppeaasta algust läbi loetud. Õppeaasta alguses selgus aga, et hakkan hoopis 9. klassile tunde andma.

Näidendeid loen mõnikord ka nii, et ostan teatrist näidendiraamatu ning loen enne esimest vaatust läbi esimese vaatuse teksti ja vaheajal järgmise vaatuse teksti. Siin saan kõige viimaseks näiteks tuua praegu veel Eesti Draamateatri mängukavas oleva Mari-Liis Lille ja Priit Põldma näidendi “Üks helevalge tuvi”.

Ma olen seda tüüpi lugeja, kes pigem loeb korraga palju, kui et iga päev mõned leheküljed. Nii kulub lugemiseks ka vähem aega. Märkmeid ma oma valitud teoste puhul ei tee, aga kui pean teost õpilastega analüüsima, siis muidugi teen. Minu raamaturiiulis on teoseid, millesse olen päris palju kommentaare lisanud. Näiteks romaani “Tõde ja õigus” I osa lugedes – mida juhtub kord aastas – lisan raamatu lehekülgedele kommentaare, aga ka “Kuningas Oidipus”, “Hamlet”, “Pygmalion”, “Puhastus” ja nii mõnedki teised on nii “läbi loetud”.

Kui ma peaksin loetud kirjandust žanrite kaupa kuidagi järjestama või pingeritta seadma, siis see järjekord oleks järgmine – romaan, näidend, lühiproosa, luule. Kui veel kuidagi midagi järjestada, siis maailmakirjandus ja alles seejärel eesti kirjandus. Seegi skeem on olnud ajas muutuv, sest just sellel aastal olen lugenud pigem eesti autoreid.

Ma ei loe väga palju kaasaegset kirjandust, aga et ilmuvaga kursis olla, käin regulaarselt raamatupoes uute raamatute riiulit uudistamas või – nagu mul on tavaks öelda – raamatupoes lustimas. Ma ei jälgi ka eriti kellegi soovitusi, sest väga kiidetud teos võib minu jaoks pettumuseks osutuda. Me oleme lugejatena ju erinevate huvide ning erineva elukogemusega. Tundub ka, et avaldatud teos peab natuke settima. Aga ka see ei ole alati reegel, mida ma jälgin. Ennekõike lasen ennast kirjandusteosel ikkagi üllatada.

Kas teil on mõni lemmikžanr või autor?
Mul on omajagu lemmikautoreid. Aastate jooksul on neid tulnud ja läinud. Mõne autori teost ei ole ma ammu kätte võtnud ja avanud, aga mõni on klassis või kodus endiselt käeulatuses haarata. 20. sajandi teoreetikud ütlevad, et teose autor ei olegi üldse oluline, vaid oluline on tekst ja lugeja ning et lugeja loob lugedes iga kord oma uutele kogemustele toetudes uusi teoseid. Küllap olekski tore aeg-ajalt mõni teos uuesti kätte võtta ja vaadata, mis sellest nüüd saanud on. Aga siin on mittetäielik autorite loetelu 2026. aasta kevadel: J. Fowles, J. Austen, W. Shakespeare, E. Hemingway ja F. Scott Fitzgerald, T. Williams, W. Faulkner, E. M. Remarque, M. Bulgakov, S. Jessenin, G. Grass, K. Utrio, A. H. Tammsaare, M. Traat, D. Kareva, H. Runnel, L. Tungal, K. Väljamäe.

Mida te loete siis, kui tuju on nukker?
Ma ei tea, kas ma siis midagi üldse loen, kui tuju on nukker. Ilmselt lähen hoopis välja jalutama. Aga mida võiksin lugeda? Nukra tujuga on võib-olla keeruline mahukat romaani lugeda. Siis võivad paremini sobida luuletused, lühijutud, isegi lemmikraamatu uuesti lugemine.

Mulle tundub, et mõnikord ei ole parim raamat see, mis nukker olemise eest põgeneda aitab, vaid see, mis meenutab, et nukker tuju ei jää ju inimest igavesti saatma. Kui ma peaksin aga valiku tegema, valiksin nukruse eemalepeletamiseks W. Whitmani luule. Teda on peetud üheks optimistlikumaks luuletajaks kirjandusloos, kes oma luules inimeseks olemist ülistab. Tema optimismi tasakaalustaks minu jaoks E. Dickinson, kes keskendub aga oma luules sellele, mis toimub inimese sees.

Millised raamatud aitavad head tuju hoida/tuju tõsta?
Kui eesmärk on head tuju hoida või tõsta, siis kõige paremini sobivad sageli raamatud, mis on kas humoorikad või siis lihtsalt nii kaasahaaravad, et viivad tähelepanu muredelt eemale. Võib-olla sobiksid selleks A. Kivirähki teosed, näiteks “Rehepapp” või “Mees, kes teadis ussisõnu”. Minu lemmik on kindlasti “Vaimude tund Koidula tänavas”, aga miks mitte “Aabitsa kukk”. Urmas Vadi „Millest tekivad triibud?“ on ka tore lugemine. Või siis loeksin W. Shakespeare’i näidendit “Tõrksa taltsutus”, mis on olnud aastaid üks minu lemmikutest just selle tegelaste poolest. Eelmise aasta detsembris jõudis raamatupoe lettidele L. Lomperi “Selle talve päevik”, millest ma õpilastele isegi tunnis luuletusi ette lugesin.

Kas on mõni raamat, mida soovitate lugeda suveõhtul?
Soojaks suveõhtuks ei oskagi midagi kohe soovitada. Kui natuke fantaseerida, siis ma ilmselt otsiksin üles need luuletajad, kelle luulet saan laulu vormis nautida. Näiteks kuulaksin Jaan Tätte loodud luuletusi-laule tema enda esituses. Meelsasti kuulan ka viisistatuna selliseid luuletusi nagu J. Krossi “Imeline laas”, E. Enno “Rändaja õhtulaul”, “Need ei vaata tagasi”, L. Tungla “Oma laulu ei leia ma üles”, V. Luige “Võta mind lehtede varju”, H. Runneli “Tõuse üles ja läheme ära”, K. Ehini “Kauges külas”. Mulle meeldis väga ka H. Krulli sõnadele loodud koorilaul “Allikas”, mis oli eelmise laulupeo kavas.

Milline raamat võiks aidata siis, kui inimesel on igav?
Ma ei ole kindel, kas raamat üldse võiks inimest aidata, kui tal on igav. Tänapäeval on palju igasuguseid muid võimalusi, kuidas igavust peletada. Ilmselt on raamat seal kuskil igavuse peletamise tegevuste nimekirja lõpus. Universaalset teost ilmselt ei ole ka olemas, mis kõigile võiks sobida. Kui inimesel on igav, siis vajaks ta ehk raamatut, mis tekitab huvi ja paneb mõtlema, et mis edasi saab, raamatut, milles võiks olla omajagu põnevust ning mille keel oleks lihtne ja ladus. Mulle on meeldinud ja endiselt meeldivad A. Christie ja A. Conan Doyle’i teosed, S. Larssoni “Millenniumi-triloogia”, D. Browni “Da Vinci kood”.

Milline raamat võiks meeldida inimesele, kes väga ei armasta lugeda?
Kui inimene väga ei armasta lugeda, siis tasub valida raamat, mis on pigem lühike, lihtsa keelega ega nõua palju keskendumist keerulistele teemadele ja tegelastele. Mulle tundub, et endiselt kõnetab õpilasi näiteks A. de Saint-Exupéry “Väike prints”, aga ka Paulo Coelho “Alkeemik”. Mõeldes oma õpilaste peale, siis ilmselt sobib kõige paremini raamat, milles käsitletud teemad kattuvad õpilase huvidega. Näiteks kui meeldib sport, siis tuleb kõne alla mõne sportlaste elulugu, kui majandus, siis järsku mõni inspireeriva ärimehe elulugu, kui ajalugu, siis mõni ajalooline põnevik.

Kui õpilased hakkasid ühel hetkel minu juurde tulema ja küsima, kas vabaks valikuks võib lugeda mõne sportlase elulugu, siis olin natuke nukker ka. Miks mitte ometigi klassikat lugeda? Aga kirjandusteadlane Mart Väljataga on sedastanud, et ilukirjanduse alla kuuluvad ka mõned hea mainega proosatekstid, mis väljamõeldud sündmustest ei jutusta, kuid on lihtsalt väga hästi ja heas stiilis kirjutatud ning see mõte tegi meele natuke rõõmsamaks. Ma ise küll igat õpilase valitud teost selle pilguga ei hinda, kas on väga hästi ja heas stiilis kirjutatud, aga kui valitud elulugu õpilasele meeldib, siis olgu nii. Kui ma peaksin ühe elulooraamatu aga ise näiteks tooma, siis on see Mari Tarandi “Ajapildi sees” oma vennast Juhan Viidingust.

Kas on mõni raamat, mida iga noor võiks vähemalt korra elus lugeda?
Kui ma peaksin valima raamatu, mida iga Eesti noor võiks vähemalt korra elus lugeda, siis ma mõtleksin nii sellele, et teos oleks hästi kirjutatud, kui ka sellele, kas ja kuidas teos aitab mõista ennast, teisi inimesi ja Eestit. Paljud viited, naljad, väljendid Eesti ühiskonnas pärinevad ilukirjandusest. Kui keegi mainib A. H. Tammsaare teost “Tõde” ja õigus” või selle kangelasi, saab seda lugenud noor inimene paremini aru sellest, millest räägitakse. See teos räägib ka sellest, mis on endiselt oluline ning aitab mõista, miks me oleme sellised, nagu me oleme siin Eestimaal. Minu valik on A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ I osa.