KOBARLOO ESIMENE OSA
Puust ja punaseks: Eesti haridussüsteemi suurimad kitsaskohad ja nende võimalikud lahendused läbi gümnasisti silmade

Tänapäevase koolisüsteemi baas kujunes välja peale tööstusrevolutsiooni, mil töötajate arvu suurendamiseks tehti haridussüsteemis suuri muudatusi. Haridus polnud enam kõrgklassi privileeg, vaid kättesaadav kõigile inimestele, sealhulgas ka naistele, ning teatud haridustaseme saavutamine muutus kohustuslikuks. Loomulikult ei saa enam tänapäeva koole võrrelda tööstusrevolutsioonijärgsete haridusasutustega, kuid sellegipoolest on minevik jätnud oma jälje. Säärane koolisüsteem ei anna aga noortele õppijatele tulevikuks vajalikke oskusi, vaid pigem pärsib nende šansse tulevikus edu saavutada. 

Majandusteadlane Joel Mokyr kirjutab teadustöös “The Rise and Fall of the Factory System” (ek, “Tööstuse tõusud ja mõõnad”), et tolle aja koolid põhinesid kindlal reeglistikul, mida õpilased pidid vankumatult järgima, et treenida neid tulevikus kuulekateks ning lojaalseteks tehasetöölisteks. Tänapäeval ei pruugi süsteem enam sarnasele ajendile tugineda, ent reeglistik ja distsipliin saadavad kõiki õpilasi ning enim tunnustatakse jätkuvalt neid, kes järgivad täpselt etteantud instruktsioone. Jah, reaalained nõuavad tõesti teatud reeglitest kinni pidamist, ent piirangud on tihti üle kantud ka humanitaar- ja loovainetele, olgu nendeks siis sõnade arvu piiramine või hinde alandamine, kui õpilane kirjutab oma töösse rohkem, kui tööülesanne ette nägi. Näiteks võib siinkohal tuua erinevad arutelud, mida õpilased kirjutama peavad. Paljude tekstide hindamisel kasutatakse teatud süsteemi, kus vastava arvu vigade arvelt kujuneb hinne. Märkamata jäetakse aga fakt, et mõni õpilane võib kirjutada täpselt nii palju kui vaja ja ei sõnagi rohkem, ent samas mõni teine õppija huvitub teemast ning kirjutab kaks korda pikema arutelu. Mõistagi, tema šanss teha rohkem vigu suureneb ja seega alaneb tõenäoliselt ka tema hinne ehkki õppija mõtted olid iseenesest väärtuslikud ja sisukad. Mõistlikum oleks ju hinnata eraldi sisukust ja grammatikat (nii nagu seda juba lõpukirjandite hindamisel tehakse) ning õpetaja võiks erinevate tööde puhul prioritiseerida üht teise ees. Näiteks, kui tegemist on lugemiskontrolliga, võiks rohkem hinnata õpilase arusaama kirjandusteosest, mitte seda, kas ta on kõike õigesti kirjavahemärgistanud, ega ka seda, kas tal on meeles, mis värvi seelikut kandis Krõõt kolmandas peatükis. Selle artikli eesmärgiks on lisaks sarnaste murekohtade kaardistamisele anda ka mõtteainet nii lapsevanematele kui ka õpetajatele selle osas, mida õpilased tunnevad, et nad haridussüsteemilt koolist ja kodunt vajavad.

Individuaalse õppe kitsaskohad 

Lisaks kõigele sellele soodustab suurem osa koolidest tugevalt ka individuaalselt töötamist ning õppijatel puuduvad sageli oskused koostöö tegemiseks (siinjuures pean tänama Viimsi gümnaasiumi, kus pannakse koostööle väga suurt rõhku). Sageli hakkavad õpilased koostööd tegema alles siis, kui nad on õppimisega tõsiselt hätta jäänud, ning siis pöördutakse sageli ka vana hea sõbra spikerdamise poole. Kahtlemata on suur osa õpilastest seda kunagi teinud või vähemalt pealt näinud, et seda tehakse. Individuaalselt töötamisest rääkides peab aga tõdema, et suur osa tunnis antavatest ülesannetest ning peaaegu kõik suurtest hindelistest töödest tuleb sooritada üksinda. Miks see nii on? Tõenäoline vastus sellele on see, et “kaks pead on ikka kaks pead” põhimõte loob eelduse sellele, et teatud grupiliikmed teevad kogu töö ära ning ülejäänud hoiavad hindeid targemate ja usinamate najal kõrgetena. See ei pea aga nii olema: need õppijad gümnaasiumis, kes tundides kaasa ei tee ning on pidevalt pigem segavaks faktoriks, ei peakski ehk gümnaasiumis käima. Selle asemel võiks luua paremaid ja mitmekesisemaid võimalus kutsekoolides õppimiseks ja rõhuda sellele, et gümnaasiumis ei pea käima, vaid seal on võimalus käia.  Kutsekoolidest ja nendega kaasnevast stigmast räägin aga täpsemalt kobarloo järgmises osas.

Kui aga ülesandeid lahendatakse tunnis saab õpetaja kindlaks teha, et iga õpilane panustab ning hindama ei peaks vaid koostöö tulemust, vaid ka koostööd ennast. Alg- ja põhikooliõpetajate puhul võiks õpetaja meeskonna ülesannete puhul hinnata mitte ainult töö tulemust, vaid ka töö valmimise protsessi. Kuidas igaüks oma rolli täitis? Mida ja kui palju keegi tegi? Millisena sujus tiimikaaslastega suhtlemine ning kuidas lahendati võimalikke tekkinud konflikte? Kui õppijatelt ei küsita neid küsimusi koolis, saavad nad tulevikus suure üllatuse osaliseks, kui valitud töökoht nõuab kolleegide või klientidega koos töötamist, suhtlemist ja kompromisside leidmist. Küll aga on just eriti nooremad kooliõpilased harjunud töötama üksinda ehkki tulevikumaailm eeldab neilt võimekust kommunikeerida, oskust  efektiivselt koostööd teha ja leida endas julgust, et suuremas grupis oma ideid jagada, neid õigesti hinnata ja neile vajadusel kindlaks jääda. Eesootavad võimalikud katsumused eeldavad õpilaselt ka teadlikkust selle osas, millal on õige aeg abi küsida, selle asemel et lõputult üksi pusida.

Päriselus ei ole vaid õiged ja valed vastused

Peale selle on õpilased harjunud, et on olemas vaid üks õige vastus, milleni tuleb jõuda kas kasutades matemaatilisi valemeid või ajades näpuga õpikust järge. Päris maailm pole aga mustvalge ning enamik eluvaldkondi ei oota vaid ühte õiget lahendust: lahendusi võib olla mitmeid ja väga eriilmelisi, ent koolist lahkunud õpilane ei märkagi neid, sest esiteks ei tule ta selle pealegi, et ei pruugi olla vaid ühte õiget lähenemisviisi, ja teiseks kardab ta erinevaid lahendusi otsides eksida. Hirm eksimise ees on üks sügavaim haridussüsteemi murekoht, sest eksimine ja läbikukkumine on loomulikud osad õppimise ja arenemise protsessist. Siinkohal võib esile tõsta eriala, mida õpitakse juba peale gümnaasiumit. Programmeerimine – headest programmeerijatest on Eestis suur puudus ja seetõttu on huvilised kindlasti märganud, et noortele tehakse palju erinevaid kampaaniaid ja reklaame, et rohkem inimesi IT-alasid õppima läheks. IT on aga palju enamat kui lihtsalt arvutiekraan, millel jooksevad ridamisi nullid ja ühed. See eriala eeldab kastist välja mõtlemist ja julgust katsetada, sest alati on rohkem kui üks õige lahendus, ning valida tuleb see, mis on kõige efektiivsem. Paraku aga jätavad väga paljud noored selle eriala pooleli – miks? Selle taga võib peituda hirm eksimise ees, eriti tüdrukutel, keda võivad mõjutada ühiskondlikud ootused, soorollid ja kodune kasvatus. Üldiselt aga näeme esimese klassi lastest kuni üliõpilasteni välja seda, et eksimise ees on tohutu hirm – see hirm mõjutab sageli ka noorte valikuid. Õige lahenduseni tahetakse jõuda kiiresti ja selle nimel ei olda nõus korduvalt ja korduvalt eksima, et leida võimalikust kõige parem vastus, sest koolis on ju öeldud, et kui milleski eksid, kaotad punkti, saad halva hinde ja halb hinne näitab sinu kehva taset antud õppeaines. Seega on kergem alla anda kui säilitada edenemismõtteviisi ja lähtuda põhimõttest, et eksimine ongi tegelikult parim viis õppimiseks. Küll aga jätab kooli- ja/või kodukeskkond sageli õppijale mulje, et läbikukkumine pole mitte võimalus vigadest õppimiseks, vaid see on halvasti tehtud töö ja seega kehvasti välja kukkunud hinne. Selline mõtteviis pärsib õppija julgust katsetada, võtta riske või avastada, sest võimaliku läbikukkumisega kaasneb negatiivne tagasiside. Selle probleemi vastu on raske lahendust leida, aga siiski on iga vanema ja õpetaja vastutus kujundada oma lapsele või õppijatele avatud mõtteviisiga kodu ja õppekeskkond. Kahjuks ei ole aga välistatud ka juhtumid, mil õpetaja suhtumine õpilasse sõltub tema hinnetest – parimatele tehakse teatud möönduseid, ent kehvemad kipuvad sageli n-ö hammasrataste vahele jääma. Seetõttu peaksid õpetajad ja ka lapsevanemad olema teadlikumad kinnistunud mõtteviisi tagajärgedest ning negatiivsetest hoiakutest, mida nad ebaõnnestunud õppijatele omistavad. Kinnistunud ja edenemismõtteviisist põhjalikumalt räägin aga järgmises artiklis ühes paljude teiste teemadega. 

Haridus ja inimeste arusaam sellest ei ole aja jooksul just eriti palju muutunud, kuid maailm meie ümber seevastu on. Õnneks töötavad just praegu paljud haridustöötajad uue õppekava koostamisega. Loodetavasti ei kaasne õppekava uuendamisega muutuseid ainult õpitavates materjalides, vaid ka selles, kuidas materjali omandatakse. Igal juhul peaks õppijatele võimaldama rohkem koostööd, samuti võiks vähem rõhku panna hindelistele töödele ja nende tulemustele ning tuleks õppida väärtustama õppimise protsessi, vähendades seeläbi hirmu eksimise ees. Kõiki õpilasi, aga just eriti nooremaid, peaks julgustama rohkem katsetama ja vigu tegema, et leida võimalikult loovaid ja eriilmelisi lahendusi.