Meie gümnaasiumi tammede varjus on sirgumas järgmised Lepikud

Kuidas said noored teada luulevõistlusest?

,,Igal aastal, kui Kalju Lepiku luulevõistlus toimub, kirjutan üleskutse ja siis on nii, kes avaldab soovi, saab osaleda,” selgitab Külli. Tema sõnul on tavaliselt nii, et need, kes luuletusi kirjutavad, ei taha ise oma tekste esitada – ka sel aastal tuli tal õpilasi nii-öelda tagant torkida.

Miks hakkab keegi luuletusi kirjutama?

Kadril aitab luuletamine vabaneda eri emotsioonidest – see on justkui hingele pai. Ta leiab, et värsistamine kergendab aegu, mil on elus emotsionaalselt või füüsiliselt raske, ilustades reaalsust. Lilian peab luulet abivahendiks, mis hoiab mälestusi elus. Tal tuleb luuletamine väga loomupäraselt. Sandriga on sootuks teised lood, kuna enne Kalju Lepiku luulevõistlust polnud ta luuletamisega väga tegelenud. Mirti on alati häirinud, kui piirav on inimkeel; luulekunst aitab tal end selgemini väljendada. Tema jaoks on luuletamine väga sensoorne kogemus.

Millal meeldib kellelegi luuletada?

,,Kirjutan siis, kui tunnen, et peas on liialt mõtteid,” jagab Kadri. G2 õpilane Sander jagab Kadriga sama põhimõtet – ta kirjutab sellest, mis parasjagu mõtteis ringi tiirleb. Abiturient Lilian haarab paberi ja pliiatsi kohe, kui tunneb, et tahaks hetke paremini ajusoppidesse salvestada. ,,Kui aus olla, siis mulle ei meeldi luuletusi kirjutada,” tunnistab Mirt. Talle meeldib tohutult neid välja mõelda, kuid tavaliselt osutub kirjapanek tüütuks, mistõttu läheb üle poole mõtetest kaotsi.

Millest tavaliselt kirjutatakse?

Kadri luuletused kõnelevad perioodidest tema elus, nii headest kui halbadest. Ta kirjutab tavaliselt olevikus-minevikus toimunust või sellest, mis teda vaevab, kuid talle meeldib ka loodus ja selle lummus. Liliani südameasjaks on inimestest, keda ta armsaks peab, värsiridade mõtlemine – see on tema jaoks lihtne ja loomulik. Sandrile meeldib sarnaselt Kadriga kirjutada sellest, mis hõivab tema aju. Mirt leiab väärtust väikestes asjades. Tal on ka korduvad teemad, nagu lapsepõlv ja igatsus. Mirdi kirjutamisprotsess näeb välja selline: esmalt võtab aegamööda tekkinud seosed-pildid, kirjutab need üles ning alles hiljem hakkab mõtlema, kas kogu sellel asjal on mingisugune “tähendus” – seda polegi vahel vaja.

Meie andekad luuletajad asusid teele Koerusse avatud meele, näriva ärevuse ja kannatamatu põnevusega. Lugedes, kuulates tekste, avastasid nad teineteise varjatuid külgi, sukeldusid mõtteilma ning tulid tagasi tulvil inspiratsiooni.

Kalju Lepiku luulevõistluse selleaastane žürii otsusega pälvis I koha ja ka publiku lemmiku tiitli Mirt Tiigisoon, II koha vääriliseks ning Koeru keskkooli lemmikuks kuulutati Sander Robin Rast ning eripreemia suurepärase esituse ja kauni ängi kirjapaneku eest pälvis Kadri Toomsalu. Žüriisse kuulusid lastekirjanik, õpetaja ja kirjandusteadlane Jaanus Vaiksoo, luuletaja Veronika Kivisilla, Järva valla raamatukogu direktor Eleri Kang, Koeru keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja Jüri Kaugerand ning keeleteaduse nooremteadur Triin Aasa.

Mõned sahtlisse jäänud luuletused:

Hõllandus
Mirt Tiigisoon

keegi nutab välja oma sisikonna
ja poetab selle kohmetunult
portselanist supitirina sisse

kellegi huultelt nõrgub hõõguvkuuma vaarikamahla
kellegi kaelale
ja jätab sinna sügavad
looklevad kurrud

rabelen oma ladva taevale lähemale
ja muljun juurtega raevukalt mulda
püüdes tabada lootust, et
ka minust saab kunagi inimene

Haige
Sander Robin Rast

Haige,
see on lihtsalt haige,
kui haige ma olen.
Haige on mõelda,
kuidas ma haigeks jäin.
Täiesti haige,
kuidas ma haige olen.

Just olin ju terve.

VGMi esindajate luuletused, mis kõlasid võistlusel:

pealkirjatu
Kadri Toomsalu

ma ikka ootan, et järgmine laine mind võtaks
nihkun ise merepiirile veel lähemale, et vahumullid ja vetikad
katsuks mu varbaid,
et savine liiv tõmbaks mind endasse
liigun kuni sinine vesi katab mu punased põlved ja valge kõhu
lähen nii kaugele, et see jäine tuul, mis kaldal puhus liiva näkku, ei teeks enam haiget
lähen, kuni upuvad mu sõrmed, rind, õlad, kael ja lõug
veel üks samm ja upun mina
upun maakera kõige kaunimasse tundesse
upun männimetsa ja päikesekreemi lõhnas
upun higi ja bikiinide kodus
upun kuni mu kopsud täituvad asuursinise veega
kuni viimane hapniku kübe lahkub mu kehast ja
järele jääb lihtsalt
uppuv keha,
sest
ma ei tulnudki ju randa päevitama

uskusin
Mirt Tiigisoon

ma mäletan, kui ma
uskusin pimesoolde ja autoliisingusse
uskusin, et ühte jõkke võib astuda mitu korda
isegi siis, kui seal on krokodille
uskusin instagrami reelsidesse
uskusin, et maksud ei tõuse
uskusin, et ahnete silmadega kajakas armastab mind
ja mitte minu kanawrappi
uskusin looduskaitsesse
uskusin, et lasnamägi hoiab taevast üleval
uskusin unepuuduse ja liigse kofeiinitarbimise negatiivsetesse mõjudesse
uskusin, et austraalia on olemas
uskusin, et tihasepojad peavad sügiseni vastu ja pärast
uskusin, et vares sai vähemalt kõhu korralikult täis
uskusin luuletamisesse
uskusin, et su keha on roheline ja kastemärg
nagu bolditõuks kell 4 hommikul

uskusin, et sul on silmad
et need on tillukesed ja peidus
aga ikkagi olemas
kuid sinu päikeseprillide klaase vaadates
nägin ikka vaid
omaenda peegeldust

ma ei tea
Lilian Selter

ei tea kas kardan neid lõhnu
sellest köögist, kus ahjus küpseb värske sai
kus me kass temalt nurrub pai
või pelgan seda häält
mis kostub väljast tänavalt
iga auto möödudes
vett pritsib igavesti ühest ja samast lombist
äkki ihkan hoopis uusi voodilinu
mille värvi ei suutnud valida
lasin temal minna poodi ja ühe krahmata
või armastan tuulekohinat
mida kuulda läbi akende
kuis jookseb läbi hetkede
mida siit laua tagant ette igatsen
tundeid kohmakaid mu südamel
käib piinamas mu tulevik
kuulnud on ta mu ootustest
siiski vaikib, kohuseks on olevik.

Kui mul oleks
Sander Robin Rast

Kui mul oleks turbiin…
(naljakas sõna see turbiin)
Mida üldse tähendab turbiin?
Igatahes.
Kui mul oleks turbiin,
siis oleks mu elu,
noh… nagu elu ikka.
Aga koos turbiiniga.
Kui mul oleks rootor…
Mis asi see rootor on?
Ikka ei moista ma,
mis asi see rootor siis on?
Jälle pean guugeldama.
Kust ma ühe sellise saaksin?
Isegi ei oska ette kujutada,
milline mu elu rootoriga oleks…
(äkki parem kui turbiiniga?)
Kui mul oleks üks düüs,
siis…
Siis ma ütlen kohe ära, et siis ei teaks ma, mida sellega teha.
Kuid siiski,
ei tahaks elule ilma düüsita mõeldagi.
Kui mul oleks aga kõik:
need turbiinid,
need rootorid ja
see närune düüs,
( ja võib-olla paar asja veel),
siis saaksin endale ühe…lennuki mootori!
aga
Lennuki jaoks oleks mul vaja neid kaks…
(just guugeldasin, vaat kus lops)

Kel tekkis soov rohkem luuletusi lugeda, siis leiad samade autorite tekstid kultuur_VGMi Instagrami postitusest. Kõrget mõttelendu!