Sotsiaalmeediat analüüsides on märgata, et pidevalt valitseb inimestes ebakindlus ja ärevus tuleviku üle. Alati kui on valimised, langeb rahvale surve valida just need õiged otsustajad, kes hakkavad kujundama kõigi tulevikku. Sellepärast ongi valimised kõige keerulisemad just valijate jaoks, sest ennekõige on nende tulevik siiski enda käes. Tihti on inimeste mured ja probleemid hoopis erakondadele heaks propagandaks, millega meelitatakse neid valima.

Valminud on ka iga erakonna ja valimisliidu valimisprogramm, kus on välja toodud nende seisukohad ja lubadused. Need tuleks hoolikalt läbi töötada, sest märkimisväärselt palju leidub lubadusi muudatustest, mida tegelikult polegi võimalik ellu viia. Valimislubadusi lugedes tuleks lahti mõtestada, mida nendes lubatakse. Mõnikord tuuakse lubadusi, millest ei saa lugeja isegi hästi aru või millega üritatakse rahva emotsioonide pealt valijaid kinni püüda. Samuti tuleks jälgida, kas neid lubadusi saavad ellu viia inimesed, kes seda lubavad, ning sellel viisil, nagu neid lubatakse.

Valikut tehes võiks lahti mõtestada, kes on päriselt pädev ning pakub tõelisi lahendusi, mitte ei nimeta vaid probleeme ja lubadustena peidetud hüüdlauseid. Et teha endale kõige mõistlikum valik, tuleks mingis mahus üle käia kõigi programmid ning leida enda jaoks kõige arukamad variandid. Ainult nii saabki teha õige otsuse, kui valija ise on sellega rahul ning tunneb, et tema hääl loeb.

Kuid miks üldse peaks keegi valima? Tegelikult ei olegi mitte kellelgi kohustust valida. Kuid valimata jätmisel langevad suured otsused aina väiksemale inimeste arvule. See tooks kaasa olukorra, et üksikud inimesed hääletavad kõigi eest ning selle tulemusena oleks meeletu rahulolematus. Seetõttu olekski vaja igal inimesel anda oma hääl, sest tegelikult iga hääl loeb.

Näiteks Suurbritannias toimus Brexiti ehk Euroopa Liidust lahkumise puhul hääletus. Paljud jätsid valimata, arvates, et niikuinii ei lahku Suurbritannia nii olulisest organisatsioonist. 2019. aastal astus Suurbritannia ametlikult Euroopa Liidust välja ning tagasi mõeldes paljud kahetsevad seda. See on üks väga oluline näide olukorrast, millal osade valimata jätmine osutus ebameeldivaks kõigile.

Eriti tuleks rõhutada valimiste olulisust valimisealistele noortele ning ka sellesse ikka alles jõudvatele noortele. Valimisaktiivsus noorte seas on sageli madalam kui vanema põlvkonna seas, kuid ühine on neil see, et kõik hääletavad siiski noorte tuleviku üle. Noorte hääle puudumisel kaaluvad lõplikus tulemuses vanemate, eeldatavasti ka konservatiivsemate vaadetega inimeste hääled oluliselt rohkem, mis on ka sarnane sellega, mis Suurbritannias Brexitiga juhtus.

Üle mõeldes võib vahel paista küll, et ainult mõjuvõimsad poliitikud saavad valla, linna või koguni riigi eest otsuseid läbi viia, kuid tegelikult iga otsus algab siiski rahvast endast. Valimised on demokraatia vundamendiks ning valijad on majaks sellel vundamendil.