Järjejutt - VI osa

Autor: Laura Nuka
Illustratsioonid: Marta Toomsalu

ALEXANDER

      Tüdruku vananenud nahale joonistusid peenikesed hallid jooned, ta nahk tõmbus hallikaks, juuksed kaotasid oma noorusliku jume. Ta eluleek silmades tuhmus ja imepisikesed tuhatolmu killud langesid vaikselt põrandale kohas, kus tüdruk oli seisnud. Härra Carston ei naeratanud.
      Ta ütles midagi, aga Alexander ei kuulnud seda. Elu oli tema jaoks kaotanud värvid. Kõik toonid ta ümber olid erinevad varjundid hallist. Ka ta sisemust täitis üks suur hall.
      Ta teadis, ta poleks tohtinud lasta lootusel endas taas õide puhkeda. Ta teadis, et see ei lõppe hästi, et nad kõik siin surevad. Ta oli seda juba kaua aega teadnud, aga ta ei tahtnud seda kunagi endale tunnistada.
      Ja nii oli ta lasknud lootusel jälle õitseda. Korduvalt. Ta tahtis millessegi jälle uskuda, millegi nimel jälle elada. Ta tõesti arvas, et tema ja Bernadette’i lool on õnnelik lõpp. See oli talle andnud jõudu, et kord nädalas raamatukokku hiilida, iga päev teeselda, et ta usub härra Carstonisse, et piitsutamine üle elada ja kõigist neist trepiastmetest oma vanad kondid üles vedada.
      Aga nüüd oli tüdrukust alles vaid hunnik halli tuhka. See oli kõik juhtunud nii ruttu, et ta ei jõudnud isegi trepikoja uksest välja astuda, kui juba oli Bernadette 80 aastat vanem ja hinge heitmas. Liiga ruttu, et teda aidata.
      Kui lootus koos Bernadette’iga suri, tärkas temas midagi uut ja tugevat. See ajas ta lõua värisema, südame kiiremini taguma. Karvad kätel tõusid jalule ja kontidesse oleks nagu noorus tagasi tulnud.
      Koos sellega tuli ka soov vere järele. Ta tahtis tunda värske sooja vere lõhna. Kuulda, kuidas see arterist välja pritsib. Tunda selle survet oma käe all. Tunda raua maitset oma keelel. Tunda võimu abitu inimhinge üle, enne kui ta oma ohvri surmaunne saadab.
      Ei, ta oli endale lubanud, et enam mitte kunagi ei lase ta verejanul ennast kontrollida. Aga kiusatus haarata millegi järele, ja sellega kedagi lüüa, oli nii tugev. Juba tõusis käsi, et millegi järele haarata. Juba toetus ta rohkem ühele jalale, et teha teisega samm härra Carstoni suunas. Bernadette’i nimel ta võis seda teha. Eksole? Ainult üks kord, üks inimene.
      Ei, ta ei saanud oma lubadust murda. Mis mees ta oleks olnud, kui ta isegi endale antud lubadust ei suutnud hoida?
      Aga ta polnud päriselt kedagi tapnud. See polnud päris. See oli olnud kõigest illusioon, meelepete. See polnud isegi tema, kes seal illusioonis möllas. Härra Carston võis ta mõtetega manipuleerida, tal oli maagiat. See oli härra Carstoni kujutlus ja härra Carstoni teod. Alexander polnud see hull mees, kes neid jubedusi teinud oli. Isegi kui see oli tundunud väga reaalne.
      Ja pealegi oli härra Carstoni maagia liiga võimas, et sellele tühipaljaste inimrelvadega vastu astuda. Ta poleks jõudnud relva kättegi võtta, enne kui ta keha oleks jälle kivistunud või temast oleks saanud samasugune tuhakuhi nagu Bernadette’ist.
      Aga tal oli nii hea võimalus haarata mahakukkunud põleva tõrviku järele ja sellega härra Carstonit lüüa, enne kui ta nendega midagi teha jõudis. Ja kiusatus oli nii suur. Kättemaksu nimel see oleks olnud õigustatud tegevus. Ta pidi Bernadette’i eest kätte maksma ja ehk oleks tal õnnestunud ka eluga pääseda ja päästa oma sõbrad. Bernadette oleks seda tahtnud.
      Ta haaras maas lebanud tõrviku ja sööstis sellega härra Carstoni suunas. Peale paari katset suutis ta leekidega härra Carstoni kõhtu tabada. Mees kukkus valust põlvili ja poisid jooksid temast mööda välisukse poole. Alexander tahtis mehele veel paar obadust anda, aga poisid tõmbasid ta endaga kaasa. Ta punnis neile vastu ja jooksis lõpuks neile järele.


      Punased niidipaksused maopeadega jooned juba ujusid läbi õhu tema suunas, valmis ta allesjäänud noorust välja imema. Ta vehkis tõrvikuga ja kõrvetas nende neljaharulisi keeli, millega nad sisiseda julgesid. Kus üks pea taandus, kasvas viis tükki juurde. Tulest polnud siin kasu. Tal polnud ka mingit muud relva, millega vehkida. Põgeneda ta poleks ka enam jõudnud, maopead olid talle liiga lähedale jõudnud.
      Aga Alexander polnud mees, kes ilma etteasteta oleks olnud nõus surema. Ta sirutas uhkelt oma rinna madude suunas ja karjus härra Carstonile: „Eks sa tule ja võta mind siis, kui sa nii väga tahad!“
      Maopeade kuum hõng kõrvetas Alexandri nahka, surm oli lähedal. Aga siis hakkas terve maja värisema ja maod haihtusid õhku. Härra Carston lendas järsu nõksatusega pikali ja ta kohale ilmus eikusagilt sünge tiivuline olend. Olendi nahk oli tumehall, tal olid pikad tumedad juuksed ja peas kaks kaheharulist sarve. Seljas kandis ta sünget kleiti, mis võbeles nagu oleks tuul seda sasinud, kuigi tuul möllas vaid ukse taga.
„Ma ütlesin sulle kaks tuhat aastat tagasi, mis juhtub, kui sa mind alt vead,“ kriiskas tiivuline deemon mitmelt erinevalt helikõrguselt.
      Hääl oli nii ebamaine ja kõrge, et Alexandri kõrvad läksid lukku ja hakkasid valutama. Aga samal ajal oli hääl nii madal, et põrand selle rütmis värisema panna.
„Palun ei, palun ei! Lilith, ma tegin kõik nii nagu sa käskisid. Ma olen oma võlga igal aastal tasunud, just nii nagu sa palusid. Palun ära tapa mind. Palun, ma ei taha surra! Ma pole jõudnud eladagi veel. Ma anun sind.“ ütles härra Carston läbi haledate pisarate ja põlvitas naise ees.
„Isaiah, sa oled mu reetnud,“ ütles naine rahulikul toonil, mis ajas Alexandri naha kihelema.
„Ei, palun, ei! Ma pole valmis. Lilith, ma palun sind!“
      Naine võttis mehe kaelast kinni ning tõstis ta maast lahti. Naise kehast sirutusid välja sajad kui mitte tuhanded pisikesed mustad jooned, mis härra Carstonit igast rakuvahest ja avast ründasid ning mehe noorusliku keha kokku kuivatasid. Noorusemahlad keerdusid mustade joonte ümber ja helkisid sinakalt, kui nad naise sünge keha suunas vooklesid ja ta välimust värskendasid. Jooned hajusid ja naine lasi mehe igivanal kehal maha kukkuda, kus see kokkupuutel põrandaga tuhaks pudenes.
      Suurest hämmingust pillas Alexander tõrviku maha ning naine pööras järsult millisekundi kiirusega oma pea ta poole. Ta suured silmad olid üleni kollased ja nende pupillid piklikud nagu kaslastel. Ta nägu oli emotsioonitu, kuid pilk täis surma.
      Alexander teadis, et see oli hetk põgenemiseks. Ta jooksis avatud ukse poole, kustkaudu olid teised juba pagenud, aga ei jõudnud väga kaugele. Midagi haaras ta jalgadest ja ta kukkus. Ta lõi oma pea tugeva hooga vastu kivipõrandat ja ninast hakkas verd voolama. See miski, mis oli ta jalgadest haaranud, surus end talle naha alla, uuristas veresooni ja näksas luust, et jõuda luuüdini. Veri, mis ta ninast tilkus, muutus süsimustaks. Ta pea käis ringi ja pilt silme ees virvendas.
      Oma talla läheduses tundis ta tõrviku leekide soojust ja proovis seda haarata. Ta arvas, et ehk see peatab Lilithi. Vaevaliselt sundis ta oma kangeks muutunud keha põlvili tõusma ja roomas tõrviku suunas. Esimesel korral, kui ta selle järele haaras, puudutas ta vaid õhku. Teisel katsel aga sai ta tõrviku käepidemest kinni. Ta võttis end kokku ja ajas oma keha sirgu ning viskas tõrviku suunas, kus Lilith tundus olevat. Tema õnneks tabas see naise rinnakut ja valus haare ta jalgadest kadus, kui too ehmatusest taganes.
      Jõud naasis ta kehasse ja ta jooksis ukse poole, aga kuna ta nägi ikka veel kõike mitmekordselt, põrkas ta vastu ukseserva ja kukkus selili. Lilith kriiskas ja sööstis ta suunas. Alexander rullis end ukse poole ja tõusis püsti just siis, kui Lilith tõstis oma käe, et ta kaelast haarata.
      Tagasi vaatamata jooksis ta paksu lumme. Lume jahedus parandas ta silmanägemise, torkas ta taldu ja tuul halvas paljast ülakeha, aga ta ei peatunud. Ta polnud kunagi varem nii hirmunud olnud ja tol hetkel ta teadis, ta tahtis elada. Ta jooksis mööda teiste lumme tallatud jalajälgi võideldes külma ja väsivate jalgadega, mille lihased juba valutasid kõrges lumes sumpamisest.
      Korraks julges ta tagasi vaadata. Lilith seisis ukselävel ja vaatas põgenevaid poisse. Naine ei liigutanud end. Ega ta ei pidanudki neile järele jooksma, et neid kinni püüda. Tal oli selleks maagia. Maagia, mida ta ei kasutanud. Alexander jätkas jooksmist.
      Äkitselt käis ta selja taga suur plahvatus ja ta lendas ninuli lumme. Kui ta löögist toibus, vaatas ta tagasi Saarele ja nägi seal kõrgeid punaseid leeke majaseintest, puudest, põõsastest kasvamas. Leekide sees seisis tiivuline deemon ja naeratas salakavalalt, enne kui leekidega ühte sulandus ja kadus.
      Tuul sahistas lumekuhjades, puud kohisesid, leegid raksusid. Poisid hüüdsid Alexandrit. Ta ei kuulanud neid. Midagi tähtsamat oli ta tähelepanu hõivanud. Lume ja jää alt kajasid veidrad karjed, summutatud mulksatused, õhumullide laksatused. Ja seejärel järsk raksatus. Ta jalgealune värises selle löögist.
      Alexander rabeles end jalule ja karjus eespool kössitavatele vanameestele, et nad jookseks oma elude eest. Jää oli purunemas! Ka Alexander võttis end kokku ja sprintis läbi põlvini ulatuva lume nii kiiresti kui ta veel jaksas.      Ta oli jõudnud järve keskele, kui kuulis, kuidas ta jalge all käis vali raksatus. Ta peatus, vaatas eespool lumes sumpavaid poisse. Nad ei vaadanud tema poole, aga ta noogutas neile. Tänutäheks koosveedetud aastate eest.
      Jää purunes ja ta kukkus. Vesi võttis temast oma teravate küüntega kinni ning kiskus teda järvepõhja. Ta ei võidelnud sellega. Sel poleks olnud mõtet. Linn oli liiga kaugel, et sinna ujuda. Linnarahvas poleks neile appi tulnud. Nad olid neetud. Nad pidid surema. „Te ei lahku siit saarelt kunagi,“ kajas ta mõtetes.
      Vetesügavustes avas ta oma silmad ja vaatas taevas säravat kuud, mis polnud jõudnud veel hommiku saabudes lahkuda. Ta ümber oli pimedus. Ei olnud ühtki kala ta kallal uudistamas. Polnud mõnda hirmutavat veekolli.  Kõik oli vaikne. Üle pika aja oli ta oma hinges leidnud rahu. Kuu oli teda oodanud.