Eestis toimuvad koosolekud olid põnevad ja sisukad, arutasime erinevaid rohelise arhitektuuri võimalusi ja planeerisime mängu käiku programmis Draw.io. 

Projekti peamisteks eesmärkideks oli ja on edendada õppijate teadmisi rohepöördest, arendada osalejate digitaalseid oskusi ja luua ning tugevdada pikaajalisi rahvusvahelisi partnerlussuhteid. Rahastajaks oli Erasmus+ ning kaasas olevateks õpetajateks olid minu osalemise ajal Kristjan Pärnamägi, Kristiina Noormets ning Emily Bruus.

Viimased paar nädalat enne reisi tekitasid ka ärevust: mis siis, kui meie projekt on halvem kui teiste oma? Kas ma ikka saan hakkama suhtlemisega? Äkki ma ei meeldi oma võõrustajaperele! Kohale jõudes sain aga aru, et olin liigselt üle mõelnud -  kõik läks väga ladusalt. 

Õpiränne ise toimus Soomes - projektis osalevad kolm kooli, milleks on Otaniemen Lukio, kus meie käisime, Bundesgymnasium Moedling, kus käidi eelmisel aastal, ning meie oma Viimsi gümnaasium, kus käisid külalised selles aprillis.

Minu päevad koosnesid hommikusest pooletunnisest jalutuskäigust metroojaama, kus kohtusin ühe oma sõbraga, siis edasi kooli poole liikumisest, millele järgnesid 6-8 tundi tööd virtuaalreaalsust ehitavate programmidega. Muidugi saime me vahepeal võtta pause ning koolitoit oli meile tasuta. Olin isegi imestunud, kui head lõunad selles koolis olid, ühel päeval saime isegi hot-dog`e. Samuti oli koolimaja väga kaunis ja hiiglaslik, võrreldes Viimsi gümnaasiumiga. Tihti eksisin ära pikkades korridorides või läksin kogemata valele korrusele, mida oli kokku kaheksa. Eriti üllatas mind nende suur kino, kus teatri- ja meediasuuna õpilased askeldasid ning meile tuuri tegid. Olles ise huvitatud filmindusest, oli nende tehnikat vaadata ülimalt vahva. Imestusin ka sellest, et kogu koolimaja peale ei olnud mitte ühtegi vihikut - kõik ülesanded tehti arvutis ning ka kontrolltööde jaoks oli neil olemas kindla turvasüsteemiga programm, et õpilastel ei oleks võimalik spikerdada.

Pärast pikka, kuid alati lõbusat tööpäeva käisime kogu grupiga erinevates muuseumites - näiteks Helsinki disainimuuseum, arhitektuurimuuseum ja Ateneum kunstimuuseum -, matkadel ja niisama vaatamisväärsuste juures - näiteks Senate Square ja talvesõja mälestusmärk -, et tutvuda paremini Helsingi ja Otaniemiga. Hiljem käisime sõpradega ringi linna peal või veetsin aega võõrustajaperega. Minu enda lemmik söögikoht ja üks põhjustest, miks Helsinki on minu lemmik linn, oli Forum keskuses asuv Leaf ehk all you can eat sushi buffet.

Inimesed, kellega projekti vältel kohtusin olid kõik väga toredad, kuid kõige lähedasemaks sain just kahe poisi ja ühe tüdrukuga Austria koolist. Nende nimed olid Nadine, Erion ja Elias ning saime hästi läbi just sarnase huumorimeele tõttu. Veetsime koos aega ka peale tööpäeva lõppu ning õpetasime üksteisele huvitavaid austria ja eesti keelseid väljendeid, millest praeguseks mul enam ühtegi meeles ei ole. 

Võõrustajapere oli samuti imeline: ema, isa ja kolm last, kellest üks oli minuvanune. Neile kõigile meeldis väga Star Wars, mille osas ma ise kaasa rääkida ei osanud, kuid jutustasime tihti LEGOdest, mis oli meie kõigi ühine huvi. Nendega aja veetmine oli meeletult tore.

Kogu projekti vältel tundsin ennast kasulikuna ja see oli väga lõbus. Kõige toredam oli muidugi uute inimestega kohtumine aga ka virtuaalreaalsuse ehitamine, katsetamine ja erinevate uute programmidega tutvumine. Nautisin kogu kogemust väga. Kui oleks võimalus midagi sellist koolivälisel ajal teha, ilma et see segaks mu õpinguid, teeksin seda kindlasti uuesti.